02 august 2016

TILLUke puhkus

Ehk olete kuulnud, et Jaama tänav ja raudteejaam saavad varsti olemad uhkemad, kui iialgi varem :)
Meil käib siin kõva müttamine: freesitakse, võetakse puid maha ja kaevatakse.

Kuna meile tundub, et pole viisakas paluda meie kundedel jalgu nikastades ja auto amorte lõhkudes meie juurde tulla, otsustasime, et teeme augustikuus ühe tillukese puhkuse.

Teeme nii, et talupood ja kohvik puhkab oma igapäevasest  rütmist alates 9.augustist kuni septembri teise nädala alguseni ehk 13.septembril oleme teie jaoks jälle olemas ning loodetavasti siis juba ilusa ja sileda ja uue asfaldiga.


Kuid päris Havaile me siiski ei purjeta. Olete igati oodatud R,L ja P Moostesse Tillukesse mõisakohvikusse, kus terve see suvi ka meie peakokk toimetab ning maitsvat süüa pakub. Lisaks võtame vastu eritellimusi ehk kui sul on soov cateringi, tordi või peolaua järgi, võta aga julgelt ühendust ning leiame lahenduse.

Kel aga saiaisu ületamatu, siis leidke meid üles Intsikurmu Muusikafestivalilt 5.-6.august
ja samuti keerutame saiakesi Ökofestivalil 21.august Karilatsis talurahvamuuseumis.

Lisaks on meil plaanis peale uuele asfaldi meie tänavas ning ilukuuri läbi teinud raudtee esisele pargile, tuunida ka meie parklat augu ja lombivabaks. Samuti  võtame kampa Liivimaa kangeimad naised ning muutuse teeb läbi ka Tillu kohviku interjöör. Kui palju ja mis mahus, selgub töö käigus, kuid loodame, et septembris avaneva pildi kohta saab õigustatult öelda:,, Kõik on uus septembrikuus :) ''


Ühesõnaga meie arvates läheb hirmus põnevaks ning september saab olema täis meeldivaid üllatusi.Ja nagu tavaliselt meie puhul käib, siis kõigest põnevast anname ikka suure mürinaga kõigile teada.


Imelist langevate tähtederikast augustit teile, me kõige kallimad.
tillukad

26 aprill 2016

TILLUke sünnipäev




29.aprill on lihtsalt IMELINE päev, sest 5 aastat tagasi sel päeval avas uksed Põlva talupood. Paari aasta möödudes otsustas talupood võtta endale seltsiliseks oma sooja sülelusse ka kodukohviku Tillu, kel nüüd täitumas 3 aastaringi.

Meil on ülimalt hea meel, et te olete kõik need aastad meid fännanud, meile pöialt hoidnud, meiega koos muusikaga maiustanud, porgandeid ragistanud ja teiste vingete tegemiste osas kampa löönud.

Et iga õige sünnipäev käib ikka tordiga, siis kutsumegi teid reedel meie juurde SÜNNIPÄEVA TORDIRALLILE. Meie pagaripiiga Liis pakub palju erinevaid hõrke torte, mis on end pidurüüs ritta sättinud buffe lauas ja lihtsalt kibelevad, et teil musid magusaks teha saaksid. 5€ eest saab süüa torti nii palju, kui sisse mahub ja meie poolt on lisaks tasuta kohv, tee ja vesi.

Kuna tegu on sünnipäevaga, siis on meie poolt lisaks kõigile tasuta kingituseks ka pokaal šampust.

Alates kella 13.30 on meie juures pisikene suupilli kontsert-õpituba, kus saab kuulata muhedat suupilli muusikat ning ka ise lihtsamad knihvid järgi proovida.

Me ootame teid, et öelda aitäh kõigi nende aastate eest. Teha kummardus selle jätkuva sooja sõpruse ja toetuse eest.

Te olete meile kõige kallimad!!!

07 aprill 2016

Kaneelrullide küpsetaja



Kas Sa soovid nädalas vähemalt nelja vaba päeva?
Meeldib Sulle osa saada ägedatest suvesündmustest?
Kuidas tunduks olla maailma parimate kaneelisaiade tegija?
On ju tore, kui palk kasvab, siis kui oled rohkem panustanud?
Täna pop-up kohvik Tallinnas, järgmisel nädalal Elvas?



MEIL ON RUUMI TÄPSELT ÜHELE
KANEELIRULLIDE
KÜPSETAJALE


Otsime inimest, kel on soe süda ning armastavad käed, mis paitavad meie vanaema retsepti järgi tehtud pärmitainast. Inimest, kes lisab oma head mõtted ning rõõmsad emotsioonid iga kaneelirulli sisse, mis tema tehtud. Küpsetajat, kes tunneb uhkust oma töö üle ning soovib selle tulemusi meie klientidega jagada.


Kui sa tunned endas lõppematut armastust küpsetamise vastu. Sa oled õpihimuline, jaksad seismist nõudvat tööd teha, tahad kuulda klientide kiituseid oma kätetöö kohta, oled valmis meiega sõitma Eesti erinevateese otstesse ja kaasa lööma unustamatutes sündmustes, siis ootame sinu elulookirjeldust


eposti aadressil talupood@gmail.com
või tigupostiga Põlva Jaama 52 OÜ Talutoit 63306
Kui miski selgusetuks jäi küsi üle
taskutelefonilt numbriga 52 065 76 Eve (kell 10-18)

Köögihaldjas


Mida Sa näed, kui vaatad kohvikus sinu ees olevat praadi?
Kas Sa näed tööd, mis on tehtud selleks, et see taldrik oleks piinlikult puhas?
Kas kangastuvad Sulle need tunnid ja õrnõhukesed koored, 
mida vilkad käed juurikaid ette valmistades veedavad?
Tajud Sa, et puhas kohvikusaal ja köök on kellegi igapäevase tegevuse tulemus
 ning need asjad ei sünni iseenesest?
Kas Sa tead, et on olemas üks inimene,
ilma kelleta on väga keeruline hakkama saada?



MEIE PAGARID JA KOKK TUNNEVAD PUUDUST JUST SINUST MEIE
KÖÖGIHALDJAS
(MAAKEELI KÖÖGI ABITÖÖLINE)


Me vajame inimest, kes igapäevaselt juhataks meie nõude vägesid. Talitseks pottide-pannide armeed, oleks meie nõudepesumasina südamesõber ja tooks sära iga pokaali ja klaasi silmisse. Ootame Sind, kelle käe all lauluavad kõik kapsad-kaalid ning kartulid ei suuda oodata kuna nende kehakoormise seanss saabub. Meie külmkambrid ja laoriiulid õhkavad unistavalt päris oma haldja järele. Põrandahari just kurtis eile, et kõik teevad temaga küll tööd, kuid valssi pole enam kaua saanud tantsida.

Oled Sa inimene, kes märkab, kui oluline on särav pokaal või puhas põrand? Soovid panustada meie meeskonda selleks, et meie ühine sooritus poleks lihtsalt hea, vaid suurepärane? Mõistad köögihaldja töö korrektsuse, järjepidevuse ja filigraansuse olulisust. Me ootame sinu elulookirjeldust

eposti aadressil talupood@gmail.com
või tigupostiga Põlva Jaama 52 OÜ Talutoit 63306
Kui miski selgusetuks jäi küsi üle
taskutelefonilt numbriga 52 065 76 Eve (kell 10-18)

29 märts 2016

Ettevõtluse õppetunnid: kepp, õlu ja kanep

Jah, kullakesed, lugesite täiesti õigesti. Need on valdkonnad, mida ma hiljaaegu Lätis tudeerimas käisin. Õigemini oli tegu küll täiesti viisaka õppereisiga, kuid lühikokkuvõte kõlaks just niimoodi.

Me võime ju oma lõunanaabrite üle norida, kas nende rohkemate varvaste või kiluhimu üle, kuid tuleb tõtt tunnistada – juba nõukaajal tehti kaubareise Lätti, sest seal oli hüva kraami, mida meil ei leidunud ning sama juttu olen ma kuulnud ka viimasel ajal.

Mulle väga meeldivad õppereisid, sest need on hoopis teise auraga, kui niisama reis mõnda riiki. Jah, eks lossid ja kirikud tuleb ka üle vaadata, kuid õige teravusega pildi annavad ikkagi seal tegutsevad ja elavad inimesed. Ja lubage üldistada, kuid usun, et ettevõtjad ongi need eredamad ja ehedaimad näited ühest rahvast. See kuidas toimetab ja tuleb toime üks väikeettevõtja , ehk inimene kes ise teenib oma leiva ning annab tööd ja tegevust veel teistelegi ,on vägagi vaatamist ning kuulamist väärt.

Olles mentor Põlvamaa mentorklubis on meil teiste mentorite ja korraldajatega üks põhilisi väljakutseid kuidas panna suur grupp inimesi omavahel suhtlema, võtta maha võõristus ja liigne reserveeritus. Praktika on näidanud, et üks pikem koosviibimine on selleks hea võimalus. Oleme neid pikemaid üritusi teinud nii ja naa, kuid õppereis tundub olevat selleks parim variant, sest erinevalt tavalisest koolitusest, kus enamus aega tegeletakse lektori kuulamisega, saab õppereisil vahetult muljeid jagada ning omavaheline suhtlemise aeg on pikem ning intensiivsem.

Nii me siis ühel varahommikul saabaste sahisedes kogunesime, et võtta suund naabrite juurde Lätti. Reisikava kaedes hakkas silma, et ega me oma sõiduga väga kaugele purjetagi, kuid etteruttavalt võin öelda, et see kaks päeva olid väga tihedad ning oli mida vaadata. Olen aina enam seda meelt, et hoolimata riigi väiksusest, ning seda eriti Eesti puhul, tuleb osata märgata ja väärtustada piirkondade eripära ning täiesti omamoodi toimetusi neis. Ning uskuge või mitte, kuid kui sa suudad igapäevaelu müra maha keerata, tõepoolest kuulda ja ka kuulata, siis kooruvad välja hoopis uued kihid ning sa mõistad, et kuigi nii sarnased on erinevused vahel mäe kõrgused. Ning ettevõtja õppetund number üks – eristu, siis paistad silma, tuleb elust enesest.

Esimene peatus Lätis oli Darzciemsis ettevõtte juures Very Berry. Vanast lehmalaudast oli saanud ilus ja tänapäevane tootmishoone. Nad kasvatavad marju ning teevad neist siirupeid ja mahlasid. Tootevalik on lai ja muljetavaldav. Eriliseks hitiks meie seas kujunesid siirupised jõhvikad. Hea näide sellest kuidas lihtsuses peitub võlu. Ilus ja äratuntav pakend, kohalik tooraine ja tootmine kusagil metsade vahel. Kõlab ju tuttavalt Siit koorime välja järgmise ettevõtluse õppetunni. Sa võid toota jumal-teab-kus, kui oled oma logistika hästi läbi mõelnud.





Järgmisena sõitsime Raunasse, kus tegime kohe pikema peatuse. Alustasime keraamikavabrikust kes kaevandab ja töötleb oma savi ise. Masinad on suhteliselt eakad, kuid teevad oma töö ausalt ära. Tulemuseks on, et kuna kogu protsess on algusest lõpuni ühe tegija käes tuleb tooraine hind odav, see annab neile võimaluse valmistada hunnituid suurvorme, mis tavaliselt jäävad keraamikutel tegemata, kuna tooraine on kallis. Peremees tundus olevat igatahes oma ala fanaatik ning silm säras ka kõige tavalisemat savi patsutades. Kui esialgu juhatati meid sisse garaaži uksest ning peale mudaste (no olgu - saviste) masinate muud silma ei hakanud, siis iga järgmine uks avas justkui uue maailma. Lõpetasime pisikeses poekeses, mis oli maast laeni nende endi kätetööd täis. Ja justkui sellest veel vähe oleks kutsus peremees meid kaema oma tagaaeda, kus laius suur ja võimas katusealune. Peremees küll vabandas, et praegu pole eriti midagi näidata, kuid lubas, et kui neile suvel külla tulla on emotsioonid hoopis teised. Seda suurt hoonet kasutatakse siis kontserdite ja pidude pidamiseks. Siit võiks kõrva taha panna tõdemuse, et kui sa teed ühte asja, siis ei keela sul mitte keegi tegemast ka midagi muud, mis loob lisandväärtust sinu põhitegevusele.










Keraamikatehasest purjetasime üle kohvipausi makaronivabrikusse. Enne sai veel bussis arutatud, et tuleb kindlasti makaronidesse aukude puurimise masin vabrikust üles leida, kuid kõigi suureks kurvastuseks valmistati antud vabrikus lintmakarone ehk tagliatellesid. See eest oli valik aukartust äratav. Kuigi neid tuntakse selle poolest, et nad kasutavad oma toodetes kreeka lambaläätse, oli värvilisi lindikesi väga erinevate maitsetega, alates tillist ja sibulast lõpetades punase peediga. Lisaks pastale valmistas see pere, sest tegu oli pereettevõttega, ka kahte sorti naljakat juustu. Üks oli kuivatatud puru kujul ning teine pallikestena. Peremees tõdes ka ise, et tegu on toodetega, mida sa kas armastad või mitte. Siit võiks noppida tarkusetera, et su tootel ei pruugi olla suurt turgu, kuid kui sa endale teadvustad, et tegu on niššitootega ning sa suudad selle piisavalt atraktiivseks, eriliseks, emotsioone tekitavas või jaburaks teha ,on sul kliendid olemas.





Igatahes oli kell juba ammu lõuna ning kõht hakkas oma nõudma. Meid ootas mahetalu, mida peab üks perekond, kes lisaks metsikute hobuste pidamisele valmistas ka sukaade ja marmelaade. Meid ootas pikk laud ning kodused toidud. Lõbus oli kaeda kuidas perepoeg supipotiga elumaja ja meid võõrustava peomaja vahet jooksis. See talupidamine ei paistnud silma uhkete traktorite, vastrenoveeritud hoonete või tuttuue tehnika poolest, kuid siin talus oli midagi palju enamat. Koos tegemine, ühe vankri vedamine, elustiil, järelkasv. Mulle tohutult sümpatiseerivad talumajapidamised selle kõige ehedamas tähenduses. Tänapäeval kutsutakse neid ka eluatustaludeks. Vanasti oligi talu ju majandusüksus, see oli kogum inimesi ja ports vara, millega teeniti endale elatist. Minu sügav kummardus inimestele, kes ka tänasel päeval suudavad oma talus toimetada nõnda, et mujal tööl ei pea käima, sest talu annab sissetuleku. See pole lihtne (näen seda oma tubli naabripere pealt), kuid see on võimalik ning mina lohutasin ennast oma ettevõtluse algusaegadel küll mõttega, kui olukorrad olid vahest vägagi keerulised, et kui mul midagi välja ei tule, siis naabrinaine toidu eest sõnnikut viskama ikka võtab Need inimesed on maa sool, läbi nende saab alguse toidu teekond meie lauale, nemad on need, kell najal seisab riik, sest nende jaoks on see nende elu, mitte numbrid majandusaasta aruandes. Iga inimene, kes tänases ühiskonnas veel leiab tahet ja omab oskusi, et kummarduda maa poole, olgu see siis peenra rohimiseks, sõnniku tõstmiseks või juurika korjamiseks, selle asemel, et sirutada käsi poeriiulile, väärib meie sügavaimat lugupidamist.
Siit võiks enda jaoks tallele panna mõtte, mis on oluline nii inimlikus, kui ka ärilises plaanis. Ära arvusta, vaid väärtusta. Nagu ma ennistki ütlesin on elu mitme tasandiline ja kihiline, sa pead oskama seda vaid märgata. Igaühel meist on siin ilmas oma rada ja koht ning seljakott, mida kanda. Andke oma kaasteelistele au.



Raunast suundusime ühte Läti populaarseimasse linna Siguldasse. Ning nüüd jõuamegi loo intrigeeriva pealkirja esimese osani. Pole vist Eestimaal kodu, kus kas sahtlipõhjas, suveniiride hulgas või laste mänguasjakastis ei leiduks suveniirkepikest, millel mustrid peal. Kui eestlaste folkloori kuulub kunstnikerdustega esmaabikapikeste meisterdamine, siis Siguldas on jalutuskepikeste valmistamise töökoda. Nii, et proua ja preilid palun mitte minestada, aga me külastasime kõige ehtsamat kepivabrikut. Ja mis veelgi siivutum, me tegime keppi ka :)



Ma ei hakka siinkohal pajatama kõigist neist sõnamängudest mis meie seltskond selle kahe päeva jooksul antud töökoja osas suutis lendu lasta, kuid igatahes jätkus juttu kauemaks :)

Kuid no olgem ausad, milline suurepärane jabur idee. Jah, nad valmistavad seal ka asjalikke jalutuskeppe erinevas mõõdus, kuid pakun, et enim ostetud on just sellised pisemad suveniir variandid.

Teine täiesti lihtsalt fantastiline asi Sigulda lossis oli liivale joonistamine. Aga eks pildid räägivad iseenda eest.







Tähele tasuks panna ettevõtluse kontekstis kahte asjaolu. Esiteks seda, kuidas millestki päris jaburast võib saada sümbol aastakümneteks ning teiseks, kuidas saab meeldejäävaks muuta tavaolukorrast teise tõstetud asi. Sul on annet joonistamise ja silma kompositsiooni peale. Jah, sa võid joonistada paberile, lõuendile nagu teevad seda sajad teised sinusugused, kuid lase oma kunst liiva joosta ja sellest võib saada midagi täiesti ainulaadset.



Siguldas saime veel köisraudteega sõita ning lossi varemetes päikeseloojangut nautida, kui oligi aeg üles otsid meie ööbimiskoht.




Ja ma ütlen teile, sõbrad, et öös on asju Ega asjata öelda, et suitsunurgas liiguvad põnevaimad jutud ning saunalaval tehakse tähtsaid otsuseid. Meie puhul sai ühendavaks lüliks laul. Nimelt on üks meie mentoritest Mandoliinide Orkestris tegev ning nii see viis üles saigi võetud.

Esmalt väike heliproov...


...siis läbirääkimine repertuaari osas...


...kaedi üle sõnad ja noodid...


ja läkski laul täiel rinnal lahti :) ILUS!


Hommik tervitas meid lumetuisuga ning talv tuletas meelde, et on ikkagi veel tema valitsemise aeg. Ja kui me siis ühe halli nõukaaegse maja ees peatusime, ei osanud meist küll keegi oodata, mis järgnema hakkab.


Reisikirjeldusest sai lugeda, et meid viiakse kaema salapunkrit. Jah, oli ülbelt 9m sügavusel maa all ning mõeldud poliitilise eliidi varjamise jaoks, kuid pilt mis tegelikult avanes oli ikka hämmastav - 2000 ruutmeetrit erinevaid ruume ja koridore. Kõik originaal sisustusega, sest 1982.aastal valminud punker tehti avalikuks alles 2003.aastal. Kõige selle peal aga toimetas taastusravikeskus oma töises argipäevas. Meil lasti proovida ja katsuda erinevaid atribuute, mis osades tekitasid nostalgilise äratundmisrõõmu ning osades (loe: nooremates) uskumatu muige, sest kohati tundus kõik nii absurdne.






Absoluutne ekskursiooni tipp, kirss või maasikas, kuidas soovite, oli aga hoopis sealne giid. Kõik see kokku andis hea õppetunni ning kinnitas veelkord Põlvamaa suurärimehe Kuldar Leisi sõnu:,, Äris pole absoluutselt oluline, milline sa välja näed. Pikk, lühike, paks, peenike.’’

Ehk antud olukorras, seesama giid, kelle ilmumisel võis esmamulje olla, et ta on koos selle punkriga seal maa all kuni meie tulekuni veetnud, tõestas hoopis vastupidist. Just tänu temale oli minu jaoks see ringkäik nii põnev ja huvitav, et ma soojalt soovitan kõigil Lätti minejatel seda kohta Ligatnes külastada.


Tõstetud emotsioonidega taas ma peale tulles, oli vägagi õige meeolu selleks, et külastada õllemõisat Valmieras. Ei saa mitte mainimata jätta, et Valmermuizat tean mina juba kolm-neli aastat ning ta on kujunenud üheks meie pere lemmik õlletootjaks. Seega ootasin kohe suure õhinaga seda külastust, kuid võin kinnitada, et hoolimata oma personaalsetest soojadest tunnetest selle tootmise vastu, said ka need, kes seal esmakordselt, vägeva elamuse osaliseks. Valmermuiza on kõige ehedam näide sellest, kuidas lugu müüb. Jah, toode peab ka hea olema, kuid kogesin seal tiba suuremates mõõtmetes tunnet, mida olen paaril korral varemgi tundunud ning kuhu poole püüdlen ettevõtja ja inimesena isegi. See on oma väike maailm . See koht ja tehas ning sellega kaasnevad muud tegevused (restoran, kontserdid, mõisa ajalugu) kõik aitavad kaasa seal ühe omanäolise maailma loomisele, millest tahaks kangesti osa saada. Kui Eestist näiteid tuua, siis kangastub mulle kohe Jaago käsitöötalu Kuristal Tartumaal, kus perenaine Inga elab omas väikeses maailmas, kuhu sõidetakse üle Eesti kokku, et selles osaleda. Teine hea näide minu meelest on lauljatar Kerli Kõiv. See kuidas see tüdruk julgeb erineda ja eristud on hämmastav. Jah, loomulikult saan ma aru, et see on osa turundusest, täpselt samamoodi nagu ka Jaago talu puhul, kuid olen alati öelnud, tehke järgi või makske kinni.









Kuna ma olin nagunii juba langenud naine, sest eelmisel päeval oli keppi tehtud, hommikul õllega kõik mehed ilusaks joodud, oligi paras aeg minna uudistama kus need Läti paremad kanepipõllud asuvad :)

Buss viis meie lõbusa seltskonna Burtnieki Atdzelvieši tallu, mis tegeles õlikanepi kasvatamisega. Meid võttis vastu peremees ise, kes tegi enne tuppa astumist kiire ülevaate sellest, kuidas vanasti kanepist kiudu saadi, et nööri valmistada. Toas ootas meid taaskord kaetud laud, kus 80% pakutavast oli kanepist. Mulle meeldis selle talu puhul, et kuna tooted olid võib-olla tibakene uudsed (või hoopis liiga arhailised), siis saime a-st b-st peal õpetuse kuidas ühte või teist asja oleks hea süüa. Ja uskuge või mitte nii muutus söödavaks nii lehmatoitu meenutav mudru, kui esmapilgul jänese ja koera tehtu (vaadake pilti siis saate aru, millest jutt :) ).







Siit õpetund, et sa võid teha väga head (või tervislikku) asja, kuid kui inimesed ei oska seda kasutada (süüa), siis oma põneva toote otsa sa kõnged.

Igatahes oli meil avastamist palju ning kahtlaselt lõbus oli ka. Targemad mehed teadsidki rääkida, et nagunii pidi kõik kahe kõrva vahel kinni olema :)


Mina lahkusin sealt kotitäie jänesepabulaid meenutavate herne ja oa ristanditega, mis pidid kasvama rinnuni nagu müür ning erinevalt meie hernest saab hakkama täiesti kepivabalt :)

Igatahes oli vaja need keevad tunded kuidagi õhtuks, enne koju jõudmist, maha jahutada ning mis oleks selleks parem variant, kui üks paras ports jäätist. Õhtuhämaras võttis meid vastu Rujiena jäätisetööstus. Tegu on eaka ja väärika, Lätis heas kirjas oleva tööstusega, mille valik on suur ning lai. Alates tuutujäätistest lõpetades käsitsi valmistatavate jäätisetortidega. Selle ettevõtte väärtuseks oli asjaolu, et nad on oma tootmist ja kõrget kvaliteeti hoidnud vaatamata sellele, et neid on räsinud palju muutused.
Siia võin täiesti omast kogemusest lisada, et vahel tuleb kasuks teada ütlust:,, Kui oled kaelani s..a sees, pole tark tegu pead norgu lasta.’’



Ja siis, magusate musude matsudes, ootaski meid kallis kodumaa. Ja siis sa avastad, kuidas oled kahe päeva jooksul saanud tohutult palju rikkamaks. Lisandunud ägedate inimeste, uute ideede, äratundmisrõõmu, õppetundide, tarkuseterade ja kohe käiku minevate mõtete võrra jõukamana.

Mina ei tea kuidas teil läheb, kuid mina olen küll miljonär :)